Kuidas kirjutada AI-porno prompte, mis tõesti töötavad

Miks sinu prompt on olulisem kui mudel

Enamik inimesi süüdistab generaatorit, kui nende pilt ebaõnnestub. Praktikas otsustab prompt umbes 80 protsendi ulatuses, kas tulemus on keskpärane või vapustav – mitte mudel. Sama generaator, millele on antud hägune kahe sõnaga prompt ja hoolikalt ehitatud kolmekümne sõnaga prompt, toodab pilte, mis näivad pärinevat erinevatest tehnoloogia aastakümnetest.

Prompt ei ole soov. See on juhiste kogum ja nagu iga juhise puhul võidab täpsus. „Ilus naine" ei anna mudelile peaaegu midagi, millega töötada, nii et see täidab lüngad oma statistiliste keskmistega – seepärast näevad hägustest promptidest sündinud pildid kõik ühesugused välja. Prompt, mis määrab vanusevahemiku, poosi, valguse, kaameranurga, objektiivi, keskkonna ja meeleolu, annab mudelile kitsa koridori, millest läbi kõndida, ja tulemus näeb tahtlik välja.

Hea uudis: promptide kirjutamine on õpitav oskus lühikese õppimiskõveraga. Kunstilist ettevalmistust pole vaja. Vaja on korratavat struktuuri, umbes viiekümnest terminist koosnevat töösõnavara ja iteratsiooni harjumust. See juhend annab sulle kõik kolm.

Prompti anatoomia: viis plokki

Iga tugev prompt on ehitatud samast viiest plokist, umbkaudu selles järjekorras. Mõtle neist kui vastustest viiele küsimusele, mida mudel vaikselt küsib.

Esiteks subjekt: kes või mis on kaadris. Ole konkreetne. Selle asemel, et kirjutada „naine", kirjuta „kahekümnendate lõpus naine pikkade tumedate juuste ja tedretähnidega". Vanusevahemik, juuksed, eristavad tunnused. Mudel ei suuda välja mõelda täpsust, mida sa ei anna, ja üldised subjektid annavad üldised näod.

Teiseks tegevus ja poos: mida subjekt teeb. Staatilised poosid („seisev", „lamav") on ohutud, kuid lamedad. Liikumist vihjavad verbid („kaamera poole pöörduv", „üle õla naerev") annavad loomulikumad kehad ja huvitavamad kompositsioonid. Kirjelda poosi pigem füüsilistes kui emotsionaalsetes terminites.

Kolmandaks keskkond: kus see toimub. Paljas „magamistuba" on nõrk; „päikeseline loft-magamistuba valgete linaste linade ja tellisseinaga" on tugev. Keskkond teeb topelttööd: see ankurdab kompositsiooni ja müüb realismi, sest päris fotodel on alati ümbrus.

Neljandaks stiil ja meedium: milline pilt peaks välja nägema. „Fotorealistlik", „filmitud 35 mm filmile", „toimetusfotograafia" ei ole kaunistus; need suunavad mudelit renderdusprotsessi poole. Üks stiil ühe prompti kohta. „Õlimaal" ja „fotorealistlik" segamine ühes promptis ajab mudeli ainult segadusse.

Viiendaks kvaliteedi- ja tehnilised sildid: viimistluskiht. Terminid nagu „terav fookus", „kõrge detail", „professionaalne valgustus", „8k" toimivad viimase tõukena viimistluse poole. Kasuta kolme kuni viit, mitte kahtkümmend. Kvaliteedisiltide müür lahjendab prompti neid osi, mis tegelikult sisu kirjeldavad.

Sõnavara, mis loeb: valgus, kaamera, objektiiv

Kui õpid selle juhendi ühest osast pähe, siis õpi see. Valguse ja kaamera terminite mõju sõna kohta on suurim kõigest, mida saad prompti panna, sest need juhivad kahte asja, mis eristavad amatöörlikke rendereid professionaalsetest.

Esiteks valgus. „Pehme aknavalgus" meelitab nahka ja on portreede jaoks üleüldse kõige kasulikum valgustermin. „Kuldne tund" lisab soojust ja pikki varje. „Servavalgus" lõikab subjekti taustast välja. „Neoon" ja „meeleolukas low-key valgustus" suunavad stiliseeritud, kinolike välimuste poole. Väldi ühe prompti sisse vastuoluliste valguste („ere päikesevalgus" pluss „tume meeleolu") kuhjamist.

Teiseks kaamera keel. „Silmakõrgusel portree" on neutraalne ja ohutu. „Madal nurk" lisab jõudu ja draamat. „Üle õla" loob intiimsust. „Üldplaan" näitab keskkonda; „lähivõte" näitab detaili ja emotsiooni. Kaadritüübi nimetamine on sageli tõhusam kui kompositsiooni kirjeldamine lihtsate sõnadega, sest mudel on näinud miljoneid pilte, mis on sildistatud täpselt nende terminitega.

Kolmandaks objektiiv ja sügavus. „85 mm portreeobjektiiv" ja „väike teravussügavus" annavad koos professionaalse portreefotograafia kreemjalt hägusad taustad. „Bokeh" nimetab seda hägusust otse. „Terav fookus silmadel" parandab levinud probleemi, et mudel fokuseerib valele tasandile. Need kolm-neli sõna võivad lameda renderi muuta millekski, mis näeb välja pigem pildistatud kui genereeritud.

Negatiivsed promptid: teine pool ametist

Negatiivne prompt ütleb mudelile, mida vältida, ja AI-ga loodud inimeste puhul on see peaaegu sama oluline kui põhiprompt. Inimese anatoomia on koht, kus generaatorid kõige nähtavamalt ebaõnnestuvad, ja negatiivsed promptid on sinu odavaim kaitse.

Alusta standardse negatiivse promptiga, mida kasutad kõikjal uuesti: „deformeerunud käed, lisasõrmed, kokkukasvanud sõrmed, moonutatud nägu, asümmeetrilised silmad, halb anatoomia, lisajäsemed, hägune, madal kvaliteet, vesimärk, tekst." Käed väärivad erilist tähelepanu, sest need on kaugelt kõige levinum ebaõnnestumise punkt; käte defektide selgesõnaline nimetamine negatiivses promptis vähendab neid mõõdetavalt.

Lisaks anatoomiale kasuta negatiivseid prompte oma stiili kaitsmiseks. Kui tahad fotorealismi, lisa negatiivsesse prompti „multikas, anime, illustratsioon, maal", sest mudel triivib vahel iseenesest stiliseeritud renderi poole. Kui tahad puhast tausta, lisa „segane taust, häirivad elemendid". Mõtle negatiivsest promptist kui piirdeaiast just nende ebaõnnestumismustrite vastu, mida sa oma generatsioonides ikka ja jälle näed.

Üks hoiatus: ära tee negatiivsest promptist teist positiivset prompti. Mõiste eitamine („mitte naeratav") on nõrgem ja ettearvamatum kui selle lihtsalt mainimata jätmine, ja pikad negatiivsed nimekirjad võivad hakata põhiprompti vastu võitlema. Hoia fookus defektidel ja stiili triivimisel; kirjeldamine jäta põhiprompti hooleks.

Viis läbitöötatud näidet (varasta need struktuurid)

Näide 1, klassikaline portree. „Fotorealistlik portree kahekümnendate lõpus naisest kastanpruunide juustega lõdvas punutises, pehme aknavalgus, silmakõrgus, 85 mm objektiiv, väike teravussügavus, neutraalne hall taust, rahulik ilme, terav fookus silmadel, kõrge detail." Iga plokk on kohal: subjekt, minimaalne tegevus, keskkond, stiil, tehnilised sildid. See on mall, mille peaksid esimesena pähe õppima.

Näide 2, keskkond ja meeleolu lisatud. „Kinolik foto kolmekümnendate alguses naisest lühikeste mustade juustega, naerdes üle õla, kuldse tunni valgus katuseterrassil päikeseloojangul, linna siluett häguselt taustal, filmitud 35 mm filmile, soojad toonid, väike teravussügavus." Pane tähele, kuidas keskkond (katuseterrass, päikeseloojang, siluett) ja tegevusverb (naerdes) teevad suurema osa loovast tööst.

Näide 3, täispikk kavatsusega. „Toimetuslik täispikk foto pikast naisest voogavas punases õhtukleidis, seistes marmorsaalia, dramaatiline servavalgus, madal kaameranurk, sümmeetriline kompositsioon, high fashion ajakirjastiil, terav detail." Kleit, saal ja madal nurk loovad koos draama; ükski sõna üksi seda ei kanna.

Näide 4, intiimne lähivõte. „Äärmuslik lähivõte, naise nägu pooleldi valgustatud roosa ja sinise neoonvalgusega, vihmapiisad nahal, väike teravussügavus, tume taust, kinolik värvikorrektsioon, ülimalt detailne." See toetub peaaegu täielikult valguse sõnavarale – mis näitab, kui kaugele valgusterminid üksi prompti kanda suudavad.

Näide 5, vea parandamine. Oletame, et sinu portreed tulevad ikka välja vahaja, plastilise nahaga. Lisa põhiprompti: „loomulik nahatekstuur, nähtavad poorid, tagasihoidlikud ebatäiused" – ja negatiivsesse prompti: „plastiline nahk, liigselt silutud." Täpse vea ja selle vastandi nimetamine on kiireim viis korduvate defektide parandamiseks.

Iteratsiooni töövoog: mustandist hoidjani

Professionaalid tabavad harva esimesel katsel. Töövoog on: mustand, genereeri, diagnoosi, kohanda, korda. Võtmedistsipliin: muuda korraga ainult ühte asja. Kui kirjutad kogu prompti generatsioonide vahel ümber, ei õpi sa midagi selle kohta, milline muudatus probleemi lahendas.

Diagnoosi nagu tehnik. Kompositsioon on vale? Kohanda kaamera termineid. Valgus on lame? Muuda valgusplokki. Käed on katki? Tugevda negatiivset prompti. Nägu on üldine? Lisa subjektplokki eristavaid tunnuseid. Iga ebaõnnestumismuster vastab kindlale plokile – seepärast tasub viie ploki struktuur end ära.

Pea isiklikku promptipäevikut. Kui prompt annab suurepärase tulemuse, salvesta täpne sõnastus, seeme kui su tööriist seda näitab, ja märge selle kohta, mis töötas. Mõne nädalaga ehitad privaatse raamatukogu tõestatud fragmentidest (valgusseaded, kaadrakaadrid, stiilisildid), mida saad kiiremini ümber kombineerida kui nullist kirjutada.

Ja lõpuks tea, millal lõpetada. Vähenevad piirtulud löövad kõvasti pärast viit-kuut iteratsiooni ühe kontseptsiooni kallal. Kui tuumidee siis ikka ei tööta, vajab ümbermõtlemist kontseptsioon – mitte omadussõnad. Hoia oma krediidid järgmise idee jaoks.